|
Esimene päev 2018.a. oli meile Eneliga kolmas kord külastada Vefsna festivali ning Põhja-Norra jõgesid. Festival toimus 18-22 juulil. Startisime 17. juuli varahommikul laevaga Helsingisse ning sealt autoga 1400 km Troforsi. Festivali laagriplats asub Troforsis vabaõhumuuseumi territooriumil. Kohale jõudsime kell 5 hommikul, panime oma telgi kiirelt püsti ja saime paar tundi mõnusalt magada.  Kui laager ärkas, otsisime üles oma vanad sõbrad ja tegime koos esimese päeva plaani. Kuna festivali esimene päev on mõeldud pigem kogunemiseks ja mingit aktiivset ühist tegevust ei toimu, siis kerge sõit vanade sõpradega ongi täpselt õige asi, mida teha. Festivalil on hea tava, et enne esimest sõitu ja ka pärast igat lõhe parasiidiga nakatunud jõe külastamist tuleb kindlasti ära desinfitseerida oma paat ja kogu varustus. Norra on lõhe parasiidi Gyrodactylus salarise tõrjumisega tegelenud juba väga pikalt ning praeguseks on enamus jõgesid sellest puhastatud. Toodi see sisse arvatavasti Rootsi jõgedest, kus kohalikud lõhed on selle suhtes immuunsed. Esimese päeva soojenduseks tegime tiiru Vefsna festival run-il (klass 3 big water). Veetasemed olid pigem allpool keskmist. Nautisime ilusat ilma, head seltskonda ja äratundmisrõõmu tuttaval jõel. Ilm ja vesi olid Norra kohta ebanormaalselt soojad, enda jahutamiseks tuli teha hulganisti eskimoid. Õhtuseks sõiduks läksime avastusretkele, lootuses leida esimese päeva lõpuks midagi uut ja kerget. Øyvind tahtis järgmisteks päevadeks üle vaadata Eiteråga jõe ülemise osa veetaseme ja juurdepääsud ning kui nii kaugele mägedesse juba sõita, siis tuleb ikka paadid ka kaasa võtta. Eiteråga ülemine pool on kategoorialt klass 2 ja on sõidetav mitmes osas. Teekond sinna osutus üsna kurnavaks, sest tuli läbida ligi 30km auklikke kruusateid. Tee peal märkisime tuleviku tarbeks üles ka kõik alternatiivsed jõele pääsemise kohad. Eiteråga ise oli nagu lubatud - lihtne väike jõeke ilusa looduse keskel - veehulk oli hinnanguliselt ca 10m3/s. Leidsime seal ka koha, kust sõitsime alla mitu korda, et boofi harjutada ja surfata. Naised võtsid sellel ajal hetke puhkuseks ja meid rünnanud parmude tapmiseks. Päeva lõpetuseks läksime kõik koos Laksforsi kose juurde restorani õhtust sööma. Meenutasime seal üle-eelmise aastal toimunud proffide kosest laskumist (Kayaking laksfors), loendasime hüppavaid lõhesid ja rääkisime lõhespetsialisti Andersiga kalajutte. Teine päev Teise päeva hommik algas ühise breefinguga lõkkeplatsil. Seal jagati organiseerijate poolt festivali infot ning jaguneti erinevatesse gruppidesse vastavalt oskutele ning sõidusoovidele. Mina liitusin grupiga, mis läks sõitma Vefsna ülemist kanjonit (klass 4 big water) ning Eneli läks samale jõele Festival runi algusesse, et meie grupp ära oodata ja hiljem liituda. Mulle oli see esimene kord sõita ülemist kanjonit. Õnneks oli grupp suur ja tugevad sõitjad selgitasid põhjalikult millist sõidujoont valida. Ülemise kanjoni kolmandiku peal tõstsime paadid välja ja läksime skautima lõigu kõige suuremat kärestikku - Infernot. Seal olid juba ees raftijad, kes sõitsi pikka lõiku. Paraku vedasid mind alt minu jalanõud ning ma ei leidnud enda jaoks libedatel kaljudel turvalist teed. Seetõttu jäi mul kärestik nägemata ja ma otsustasin seda juppi pimesi mitte sõita. Pärast reisi muretsesin endale uued jalanõud, mida saan libedatel kividel testida järgmisel aastal. Võtsin paadi õlale, tassisin selle üle kaljude 50m allavoolu, laskusin mööda köit jõeni ja jätkasin sealt koos teistega. Edasi läksid kärestikud järjest lihtsamaks kuni jõudsime Festival run algusse ning liitusime suurema grupiga.  Õhtuseks sõiduks valisin Jordbruelva/Gåsvasselva (klass 4 pool-drop creek), kuhu läks suurem grupp sõitjaid. See on vähese veega jõgi, mis sisaldab hulga pisikesi 1-2m kosekesi. Jõel on ka üks pikem 5m kõrgune slide, millele sõitmine vajab head silma. Olen seal käinud juba 5 korda, kuid alati olen suutnud mingi jama kokku keerata. Seekord lõpuks ometi kõik sujus - ühestki kosest selg ees alla ei tulnud ja eskimo oskusi polnud vaja tõestada. Sõitsime allavoolu pikema lõigu, et leida tulevikuks parem koht kust paate välja võtta, boonusena leidsime veel ühe toreda jupi kärestikku. Festivali õhtu möödus nagu alati vabaõhumuuseumi tarekesse improviseeritud festivali baaris paadijuttu rääkides, päeva suuremaid tegusid ekraanilt vaadates ja uute inimestega tutvust sobitades.  Kolmas päev Kolmandaks päevaks oli korraldajatel planeeritud pärastlõunane fun downriver võistlus Vefsna ülemise kanjoni lihtsamas osas. Meie punt otsustas minna enne seda Laupskardelva jõele (klass 4- creek) koos naistega väikestest koskedest laskumist harjutama. Sellel jõel sõidetakse ainult paarisaja meetri pikkust juppi, mis on kitsas paljude väikeste astangutega kanjon. Tavaliselt tehakse seal mitu ringi, lihvides oma tehnikat ja tehes ilupilte. Veetase oli ideaalne. Panime kaldale üles turva juhuks, kui keegi satub ujuma või jääb kose alla kinni. Vahetustega tegime mitu ringi astangutest alla. Õnnelikult alla jõudes kommenteeris Eneli, et kui ta oleks lõigu alumist osa skautinud, siis poleks ta julgenud seda sõita. Vahel on parem, kui sa ei tea, mis sind ees ootab. Meiega oli kaasas kohalik lahtise kanuuga sõitja Aslak ja ma sain esimest korda lähedalt näha sellise sõiduriista eripärasid. Sõidud sõidetud pakkisime kiiresti asjad ning kihutasime võistluskohta. Paraku olid stardid juba läbi ning me liitusime võistlejatega Festival run alguses et teha lõõgastav sõit laagrisse. Õhtul baaris arutasime järgmise päeva sõiduvõimalusi. Kuna veetasemed olid üldiselt madalad ning tunne hea, siis üritasime järgmiseks päevaks kokku saada gruppi Susna jõele (klass 5) minekuks. Samal päeval oli seda jõge sõidetud ja siis olid seal antud jõe kohta maksimaalselt lihtsad olud. Magama läksime lootuses, et Susna grupp on koos.  Neljas päev Neljanda päeva hommikul tõstsimegi paadid katusele ja sõitsime suure seltskonnaga Susnale. Meil oli kaks sõitjat, kes olid seal varem käinud, ülejäänud olid siin esimest korda. Susna veetase oli 20m3/s, mis on minimaalne sõidetav veehulk. Meile oli see aga ideaalne selle jõe esmakordseks läbimiseks. Susna koosneb hulgast suuremtest slaididest, astangutest ja koskedest, millest kõige kõrgem kosk on 5m kõrgune. Sõit toimus ettevaatlikult, enne igat elementi ronisid kõik paadist välja skautima ning otsisid endale sobiva sõidujoone. Kui kellelegi mingi element ei sobinud, siis oli alati võimalik paat kõrvalt ümber viia. Kõige suurema 5m kose all sain teha ka oma selle festivali esimese eskimo, sest suutsin kosele lähenedes stopperist läbi sõites oma sõidujoone põhjalikult ära rikkuda. Nägin esimest korda ka seda, miks kõrgemast kosest alla sõites tuleb põlle oma kehaga kaitsta. Kuigi minu põll on küllaltki kõva randiga, lõi vesi selle pealt maha. Ka meie lahtise kanuuga sõitja Aslak läbis sama trassi ning see 5m kosk jäi talle viimaseks - vesi lõhkus kanuus oleva ujuki ning sellega oli tema sõit läbi. Tänu madalale veetasemele saime alla sõita Susna keskel olevast kõrgest slide-st - suurema veega tekib selle alla niivõrd suur stopper, et sealt sõitmine on ohtlik. Mina sõitsin paaris sakslase Berniega, kes laagris meenutas jõgesid selle järgi millise luu ta kuskil murdnud oli. Tema strateegia oli sõita kogu grupis esimesena pimesi kärestikest alla ning anda all aeruga märku, kas tema valitud tee oli teiste jaoks piisavalt ohutu. Olin siin üheks vähestest sõitjatest, kellel polnud full-face kiivrit. Järgmiseks aastaks pean selle puuduse likvideerima. Kuulsin pärast sõitu enda kohta ka ühe norraka kommentaari - 'Not bad for a flat country guy'. Tagasiteel laagrisse oli tõeliselt hea tunne - tekkis juurde mitu uut plaani, millist jõge järgmisel aasta avastama minna. Eneli ei tulnud Susnat sõitma, sest talle oleks see ilmselgelt üle jõu käinud. Ta liitus meie tuttavatega, kes läksid kohalikule playwave'le surfama ning restorani sööma. Susnalt tagasi sõites tabas meid äikese ja paduvihma hoog. Teeäärsed kraavid muutusid hetkega mäslevateks mägijõgedeks ning autod peatusid tee ääres. Vefsna veetase tõusis laagrikohas paari tunniga ligi pool meetrit ning vesi muutus koduselt läbipaistmatuks ja pruuniks. Norrakad olid sellest tugevalt häiritud ning eskimo nii porises vees ei tulnud kõne allagi. Õnneks kukkus veetase järgmiseks hommikuks tagasi ja vee värvus paranes veidi. Kõrgema veetasemega muutub algajate lemmik Festival run klass 4 kärestikuks, mis ei ole paljudele jõukohane.  Viies päev
Viimane päev algas lahkumise meeleolus. Paljud hakkasid juba hommikul pakkima, et esmaspäevaks tööle jõuda. Meie üllatuseks saabusid alles viimasel päeval paar meie vana tuttavat, kes otsisid kaaslasi Festival run sõitmiseks. Seega oli plaan paigas ning tuli lõpetuseks tuli veel üks ring Festival runil. Startisime Eesti poole igaks juhuks varakult - uudistes räägiti paljudest metsapõlengutest Kesk-Rootsis. Meie teele nad õnneks ei jäänud ja jõudsime varakult Stockholm-Tallinn praamile edukat reisi tähistama. Vestivali korraldajad lõikasid ürituse tipphetkedest kokku lühikese video: vefsna elvepadleklubb Olulised hinnad: Festivali pass inimese kohta maksis 300 NOK - see sisaldas telgi ja parkimise kohta, WC, nõudepesu, grilli ja köögi võimalust. Üks õlu/siider festivali baaris maksis 50 NOK. Raftingu hind inimese kohta oli alates 900 NOK (pikem ja raskem sõit on kallim). Raftingu telk asub samal laagriplatsil ning nad pakuvad kuni neljanda kategooria sõite. Seda võimalust on hea kasutada jõe esmaseks ülevaatamiseks või atraktsiooniks kaasa tulnud pereliikmetele.
0 Comments
Alustame oma klubi reiside ja ürituste kohta blogi pidamist. Siia lehele ilmuvad meie tegemiste kohta igasugused huvitavad lood ja kasulikud kirjutised.
|
KlubiMeie klubi reiside ja ürituste blogi postitused ArhiivTeemad |
RSS Feed